24. veebr 2016

Lõpp

Lõpp on käes, mis kahjuks tähendab ka palju hüvastijätte.

Kõgiepealt Rusaifast. Meie viimane päev oli üsna tavaline - natuke grammatikat, harjutusi, vestlusring jne. Õpilased tundusid üsna loiud, eks nad tajusid ka, et viimasel tunnil pole mõtet eriti pingutada. Pärast tunni lõppu pakkisime asjad kokku ja valmistusime hüvasti jätma. Astusin ruumi, kus arvasin nad olevat ja pidin südamerabanduse saama - kõik, st ka need, kes ei tulnud tundi, olid sinna kogunenud. Esimese asjana kõlas kõrvulukustav SURPRIIIIISE! ning vali aplaus ja hüüded. Olime Lukasega täiesti sõnatud, seda me ei oodanud. Laual oli tort, maiustused jms. Kuid lisaks kõigele sellele pandi seinal mängima ka üks video - erinevad katkendid õpilastest, kus nad meid tänavad (väga palju kõlas Kristina and Lukas we love you and we will miss you) ja soovivad kõike head. 

Olen küll muidugi uhke külm eestlane, aga sellel hetkel olin murdumas. Minule on see kogukond tohutult armsaks saanud, kuid ei kujutanud ette, et see on ka nende jaoks täpselt nii. Kõik see, mis nad tegid, oli siiras ning see oli ühtaegu nii südantsoojendav kui ka -lõhestav. Lisaks kõigele sellele, saime kaasa ka kotitäie kingitusi. Isegi need, kes ei saanud tulla, saatsid sõpradega kingitusi. Uskumatu. 

Kõrvu jäi muidugi kõlama ühe õpilase sõnad - mul on väga kahju, et te lähete, aga samas on mul hea meel, et kohtute lõpuks oma lähedastega. Kuid pidage meeles, et teil on nüüd ka Jordaanias perekond, kes teid alati tagasi ootab. 

See oli Rusaifa. Killuke neist jääb alati minuga ning inshallah me kohtume veel. Õnneks on Action Aid leidnud meile asendajad, juba saabus kaks vabatahtlikku Taanist, kes võtavad meie inglise keele tunnid üle - lahkun kerge südamega. 

Veidi ka Sufist. Ühes eelnevas postituses mainisin, et vabatahtlikud peaks ellu viima ühe omaalgatusliku projekti, ükskõik mis ja ükskõik kus. 

Minu idee oli juba üsna alguses teha midagi tüdrukutega Sufis. Nii sündis mõte korraldada karjääripäev. Tahtsin tutvustada neile erinevatel ametikohtadel töötavaid naisi, kes oleks võimalusel nendega sarnase taustaga. Eesmärk loomulikult inspireerida ja motiveerida ja kõik need läilad sõnad. Seal piirkonnas on üsna tavaline, et abiellutakse noorelt, ei minda ülikooli ja jäädakse kodusteks. Selles pole midagi halba, aga tahtsin tutvustada neile teismelistele ka teisi alternatiive - viia nad kokku naistega, kes valisid ülikooliõpingud ja karjääri (ja on ka perega).

Tänu heale sõbrale, kes töötab ühes siinses NGOs, leidsimegi neli naist Iraagist ja Palestiinast, kellel oli oma elust fantastilisi lugusid jagada. Mõeldud-tehtud. Sufis sai üritust veidi reklaamitud, kohale tulid ka tüdrukud, kes meie tundides ei osalenud. 

Külalised rääkisid oma õpingutest, oma tööst ning ka sellest, kuidas nad sõjast räsitud riikidest olid sunnitud põgenema ning uue elu Jordaanias üles ehitama. Neil kõigil läheb õnneks hästi ning nad rõhutasid pidevalt, et kõik on tänu nende haridusele ja sellele, et nad ei lubanud endal kordagi alla anda. Jälgisin oma muidu-mitte-nii-väga-rahulikult pingis istuvaid õpilasi - ma pole neid kunagi nii keskendunult ja rahulikult paigal istuvalt näinud. Paistis, nagu nad ei tahaks ühtegi sõna ega mõtet mööda lasta. Hiljem oldi minu suureks südamerahuks aktiivsed, küsiti küsimusi ja jagati oma mõtteid nendel teemadel. Üritus oli õnnestunud. Külalised jäid väga rahule ning Sufi tüdrukud samuti. 

See oli kena ja ütleks ka et võimas punkt minu tööle seal. Kuid sealt ei lahku ma kerge südamega - EVS on kahjuks läbi, uusi vabatahtlikke enam peale ei tule. Loodan väga, et sealne keskus loob mingid muud kontaktid, et need tunnid jätkuksid. 

Ja ongi läbi minu EVS. Kui küsitakse, kuidas ma end tunnen, suudan vaid öelda, et I have mixed feelings... See on tõsi. Ühelt poolt olen õnnelik, teisalt kurb. Tahan minna, ei taha. Mõte kodust kõlab hästi, aga tõesti kurb on lahkuda. Jäänud on neli päeva, kavatsen neist maksimumi võtta. Viimased kuus kuud on olnud kirjeldamatud. Soovitan kõigil vähemalt kord elus selline hullus ette võtta. 

Kõike head. Side lõpp.