31. jaan 2016

Üks päev Rusaifas


Nagu planeeritud, saimegi ühel päikesepaistelisel laupäeval (talv on nüüd ametlikult läbi, järgmine nädal on oodata kuni 18C) kõik kokku. Rusaifa kogukond - kohalikud vabatahtlikud, kes on algusest peale töötanud selles keskuses ja aidanud sellel sündida, mõned kohalikud elanikud ning 6 meie vabatahlikku. Mõte oli tutvustada meie riike, lihtsalt suhelda ning loomulikult laulda, tantsida ja süüa ulmelises koguses kohalikke maiustusi. 

Mööduski kõigest 20 minutit, kui alustati rütmikate tantsude ja lauludega:



Esimestel kuudel oli tuim eestlane, aga praeguseks olen nii harjunud siinse rahva temperamendi ning laulu- ja tantsuhullusega. Endalegi märkamatult õõtsun automaatselt muusika taktis ja plaksutan käsi. Sellest jään puudust tundma. Armastan Eestit, aga külmad oleme tõesti. Võrreldes selle eluga siin igatahes. 

Kui soojendustants oli tehtud, oli meie kord oma riike tutvustada. Pildil on Amani ja Lukas, kes räägivad Saksamaast. 


Minu ettekanne oli väga lühike. Eesmärk oli neile kaardil Eesti ära näidata ja mainida, et selline kauge väike riik eksisteerib. Küsiti, millised on stereotüübid araablastest. Vastasin ausalt, et ikka kohtab inimesi, kes arvavad, et igal araablasel on kaamel ja nutitelefoni pole nad näinudki. Suureks üllatuseks noogutas keskuse koordinaator pead ja ütles, et täpselt nii temalt Lätis küsti ka. Kui poola vabatahtlik nende stereotüüpsetest vaadetest rääkis, lõppes see aplausiga - poola naised arvavad, et kõik araabia mehed on kenad ning mehed, et araabia naised on kaunid. See meeldis kõigile väga.


Pärast meie piinlikult üle-põlve ettevalmistatud ettekandeid oli nende kord. Meile tutvustati Süüria, Jordaania ja Palestiina riike, sest sellest rahvusest on keskuse vabatahtlikud ja õpilased ning lühidalt ka druuside elust kuna üks õpilastest on ema poolt druus. Süüriast rääkides läks korraks tuliseks debatiks, see on arusaadavalt tundlik teema, aga lõpuks tulime sellest naeruga välja. 

Kui see pool-ametlik osa läbi oli... järgnes loomulikult taas tants ja laul ning mängud. 



Oli äärmiselt meeldiv laupäev. Eriti rõõmustan, et ka teised vabatahtlikud said Rusaifa kogukonnaga tuttavaks. Lahkun nende juurest raske südamega, sest nad on mulle nende kuude jooksul väga armsaks saanud. Tunnid nendega on pigem nagu humoorikas pärastlõuna sõpradega, kellele peab vahepeal lihtsalt inglise keele grammatikat seletama. 

Naiivitar minus tahaks, et rohkem inimesi leiaks selliseid võimalusi tutvuda nö võõrastest ja kaugetest kultuuridest inimestega, kuna saaksime ilmselt ülemaailmselt kõik paremini läbi. Sellisel sinisilmsel noodil peakski lõpetama.

Varsti hakkan kohvrit pakkima, aga üks postitus tuleb paari nädala pärast veel. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar