24. veebr 2016

Lõpp

Lõpp on käes, mis kahjuks tähendab ka palju hüvastijätte.

Kõgiepealt Rusaifast. Meie viimane päev oli üsna tavaline - natuke grammatikat, harjutusi, vestlusring jne. Õpilased tundusid üsna loiud, eks nad tajusid ka, et viimasel tunnil pole mõtet eriti pingutada. Pärast tunni lõppu pakkisime asjad kokku ja valmistusime hüvasti jätma. Astusin ruumi, kus arvasin nad olevat ja pidin südamerabanduse saama - kõik, st ka need, kes ei tulnud tundi, olid sinna kogunenud. Esimese asjana kõlas kõrvulukustav SURPRIIIIISE! ning vali aplaus ja hüüded. Olime Lukasega täiesti sõnatud, seda me ei oodanud. Laual oli tort, maiustused jms. Kuid lisaks kõigele sellele pandi seinal mängima ka üks video - erinevad katkendid õpilastest, kus nad meid tänavad (väga palju kõlas Kristina and Lukas we love you and we will miss you) ja soovivad kõike head. 

Olen küll muidugi uhke külm eestlane, aga sellel hetkel olin murdumas. Minule on see kogukond tohutult armsaks saanud, kuid ei kujutanud ette, et see on ka nende jaoks täpselt nii. Kõik see, mis nad tegid, oli siiras ning see oli ühtaegu nii südantsoojendav kui ka -lõhestav. Lisaks kõigele sellele, saime kaasa ka kotitäie kingitusi. Isegi need, kes ei saanud tulla, saatsid sõpradega kingitusi. Uskumatu. 

Kõrvu jäi muidugi kõlama ühe õpilase sõnad - mul on väga kahju, et te lähete, aga samas on mul hea meel, et kohtute lõpuks oma lähedastega. Kuid pidage meeles, et teil on nüüd ka Jordaanias perekond, kes teid alati tagasi ootab. 

See oli Rusaifa. Killuke neist jääb alati minuga ning inshallah me kohtume veel. Õnneks on Action Aid leidnud meile asendajad, juba saabus kaks vabatahtlikku Taanist, kes võtavad meie inglise keele tunnid üle - lahkun kerge südamega. 

Veidi ka Sufist. Ühes eelnevas postituses mainisin, et vabatahtlikud peaks ellu viima ühe omaalgatusliku projekti, ükskõik mis ja ükskõik kus. 

Minu idee oli juba üsna alguses teha midagi tüdrukutega Sufis. Nii sündis mõte korraldada karjääripäev. Tahtsin tutvustada neile erinevatel ametikohtadel töötavaid naisi, kes oleks võimalusel nendega sarnase taustaga. Eesmärk loomulikult inspireerida ja motiveerida ja kõik need läilad sõnad. Seal piirkonnas on üsna tavaline, et abiellutakse noorelt, ei minda ülikooli ja jäädakse kodusteks. Selles pole midagi halba, aga tahtsin tutvustada neile teismelistele ka teisi alternatiive - viia nad kokku naistega, kes valisid ülikooliõpingud ja karjääri (ja on ka perega).

Tänu heale sõbrale, kes töötab ühes siinses NGOs, leidsimegi neli naist Iraagist ja Palestiinast, kellel oli oma elust fantastilisi lugusid jagada. Mõeldud-tehtud. Sufis sai üritust veidi reklaamitud, kohale tulid ka tüdrukud, kes meie tundides ei osalenud. 

Külalised rääkisid oma õpingutest, oma tööst ning ka sellest, kuidas nad sõjast räsitud riikidest olid sunnitud põgenema ning uue elu Jordaanias üles ehitama. Neil kõigil läheb õnneks hästi ning nad rõhutasid pidevalt, et kõik on tänu nende haridusele ja sellele, et nad ei lubanud endal kordagi alla anda. Jälgisin oma muidu-mitte-nii-väga-rahulikult pingis istuvaid õpilasi - ma pole neid kunagi nii keskendunult ja rahulikult paigal istuvalt näinud. Paistis, nagu nad ei tahaks ühtegi sõna ega mõtet mööda lasta. Hiljem oldi minu suureks südamerahuks aktiivsed, küsiti küsimusi ja jagati oma mõtteid nendel teemadel. Üritus oli õnnestunud. Külalised jäid väga rahule ning Sufi tüdrukud samuti. 

See oli kena ja ütleks ka et võimas punkt minu tööle seal. Kuid sealt ei lahku ma kerge südamega - EVS on kahjuks läbi, uusi vabatahtlikke enam peale ei tule. Loodan väga, et sealne keskus loob mingid muud kontaktid, et need tunnid jätkuksid. 

Ja ongi läbi minu EVS. Kui küsitakse, kuidas ma end tunnen, suudan vaid öelda, et I have mixed feelings... See on tõsi. Ühelt poolt olen õnnelik, teisalt kurb. Tahan minna, ei taha. Mõte kodust kõlab hästi, aga tõesti kurb on lahkuda. Jäänud on neli päeva, kavatsen neist maksimumi võtta. Viimased kuus kuud on olnud kirjeldamatud. Soovitan kõigil vähemalt kord elus selline hullus ette võtta. 

Kõike head. Side lõpp. 

31. jaan 2016

Üks päev Rusaifas


Nagu planeeritud, saimegi ühel päikesepaistelisel laupäeval (talv on nüüd ametlikult läbi, järgmine nädal on oodata kuni 18C) kõik kokku. Rusaifa kogukond - kohalikud vabatahtlikud, kes on algusest peale töötanud selles keskuses ja aidanud sellel sündida, mõned kohalikud elanikud ning 6 meie vabatahlikku. Mõte oli tutvustada meie riike, lihtsalt suhelda ning loomulikult laulda, tantsida ja süüa ulmelises koguses kohalikke maiustusi. 

Mööduski kõigest 20 minutit, kui alustati rütmikate tantsude ja lauludega:



Esimestel kuudel oli tuim eestlane, aga praeguseks olen nii harjunud siinse rahva temperamendi ning laulu- ja tantsuhullusega. Endalegi märkamatult õõtsun automaatselt muusika taktis ja plaksutan käsi. Sellest jään puudust tundma. Armastan Eestit, aga külmad oleme tõesti. Võrreldes selle eluga siin igatahes. 

Kui soojendustants oli tehtud, oli meie kord oma riike tutvustada. Pildil on Amani ja Lukas, kes räägivad Saksamaast. 


Minu ettekanne oli väga lühike. Eesmärk oli neile kaardil Eesti ära näidata ja mainida, et selline kauge väike riik eksisteerib. Küsiti, millised on stereotüübid araablastest. Vastasin ausalt, et ikka kohtab inimesi, kes arvavad, et igal araablasel on kaamel ja nutitelefoni pole nad näinudki. Suureks üllatuseks noogutas keskuse koordinaator pead ja ütles, et täpselt nii temalt Lätis küsti ka. Kui poola vabatahtlik nende stereotüüpsetest vaadetest rääkis, lõppes see aplausiga - poola naised arvavad, et kõik araabia mehed on kenad ning mehed, et araabia naised on kaunid. See meeldis kõigile väga.


Pärast meie piinlikult üle-põlve ettevalmistatud ettekandeid oli nende kord. Meile tutvustati Süüria, Jordaania ja Palestiina riike, sest sellest rahvusest on keskuse vabatahtlikud ja õpilased ning lühidalt ka druuside elust kuna üks õpilastest on ema poolt druus. Süüriast rääkides läks korraks tuliseks debatiks, see on arusaadavalt tundlik teema, aga lõpuks tulime sellest naeruga välja. 

Kui see pool-ametlik osa läbi oli... järgnes loomulikult taas tants ja laul ning mängud. 



Oli äärmiselt meeldiv laupäev. Eriti rõõmustan, et ka teised vabatahtlikud said Rusaifa kogukonnaga tuttavaks. Lahkun nende juurest raske südamega, sest nad on mulle nende kuude jooksul väga armsaks saanud. Tunnid nendega on pigem nagu humoorikas pärastlõuna sõpradega, kellele peab vahepeal lihtsalt inglise keele grammatikat seletama. 

Naiivitar minus tahaks, et rohkem inimesi leiaks selliseid võimalusi tutvuda nö võõrastest ja kaugetest kultuuridest inimestega, kuna saaksime ilmselt ülemaailmselt kõik paremini läbi. Sellisel sinisilmsel noodil peakski lõpetama.

Varsti hakkan kohvrit pakkima, aga üks postitus tuleb paari nädala pärast veel. 

12. jaan 2016

Head uut

Alustuseks - head uut aastat kõigile! 

Muideks, meil on poes ikka veel jõulunänni. Näiteks sellised õunad silmipimestava kilohinnaga: 


Lapsed nägid autos jõuluvana: 



Mis iganes loogika selle hirvega siin on: 

Meil on aasta algus olnud rahulik. Oodatud lumetorm aasta esimestel päevadel jäi sellel korral ära, kuid kohalikel on juba valmis uued hirmujutud järgmisest lumetormist paari nädala pärast. Eks näis, eestlasena võtan väljakutse vastu. 

Esimesel nädalal tühistati kõik tunnid, sest õpilastel olid koolis eksamid. Praeguseks on töörütm taastunud. Jaanuar röövis meilt kolm vabatahtlikku, kahel sloveenlasel sai pool aastat täis ning üks itaallane otsustas vastu võtta tööpakkumise Milanos. Graafik on seega veidi muutunud, sest peame kolme inimese positsioonid omavahel ära jagama, aga põhikohad Rusaifa ja Suf on mul jätkuvalt kavas. 

Vahel eksib mõni lammas bussijaama. Ma ei saa siiani päris täpselt aru, kuidas nad sinna majandati. 

Uudiseid. Rusaifa keskus kutsub kõiki vabatahtlikke nende kogukonnaga tutvuma. Plaanis on nende (noorte) poolt tutvustada Jordaaniat ja Palestiinat ning loomulikult valmistada traditsioonilist toitu. Vastu soovitakse sama saada - vabatahtlikud tutvustavad oma kodumaad ja soovi korral on keskuse köök meie päralt. See tähendab, et peab leidma kellegi, kes minu eest sööki valmistab. Kui juba eesti roogade tutvustamiseks läheb, peaks nende esimene mulje olema positiivne. Kardan, et mina suudaks vaid kõrbenud puru pakkuda. Vaatab seda asja veel. 

Muidu on elu nagu ikka. Kodud on meil külmad, aga väljas on päris soe jälle. Meil oli veidi külmem periood, aga nüüd on jälle päike taevas. Kui päike paistab, võib ilma jakita käia ja piisab ka kampsunist vms. Arvestades seda, kui külmad on siinsed korterid ja kui mitu kampsunit me kodus seljas kanname, on väljaskäimine paradiis. See on muidugi esimese maailma probleem, sest tegelikult on meil kõik hästi. 


Praegu jälle kõik. Siin teile Roman Theatre: