27. nov 2015

Peaaegu detsember

Ja ongi kohe 3 kuud täis. November jätkus töiselt, kuigi siia vahele tuli ka mõni päev puhkust, kuna mulle tuli sõbranna külla. 

Midagi justkui polekski öelda, sest töö ja elu on enam-vähem sama olnud nagu 2 nädalat tagasi. Kuigi üks tore ja huvitav asi oli - meid, kes me Sufis töötame, kutsus üks seal töötav naisterahvas (Fatme) enda juurde lõunale/õhtusöögile. Alguse sai see sellest, et sattusin temaga kööginurgas juttu ajama. Või peaks ütlema "juttu ajama", sest ta ei räägi inglise keelt, nii et pean oma hädise araabia keelega hakkama saama. Niisiis mainisin talle, et pean kõvasti harjutama, et see keel lõpuks selgeks saada. Ta ütles, et pole hullu, võin pärast tööd tulla talle külla, tema perega tutvuda ja siis araabia keelt harjutada. Tänasin, sest see mõte mulle väga meeldis, aga ütlesin, et ilmselt tahaksid ka teised ühineda ja uurisin, kas see oleks võimalik. Sufis on meid 2 + 2, üks meist on mees - Lukas. Seetõttu ütles ta, et seda peab organiseerima. Arvasin, et see on selline tavaline "jajah, eks näis" lubadus, aga tõesti see organiseeritigi ära. 

Fatme on 40 aastane. Tema ja ta õed-vennad on sündinud Jerašis, kuid nagu peaaegu kõik seal, on ta juured Palestiinas. Kohtusime tema emaga, tema vennanaisega ning nende lastega. Meile kaeti nii jõhker laud, et juba vaatamisest oli kõht täis. Olime seal mitu tundi (millest 95% ajast sõime) ning rääkisime erinevatel teemadel. Huvitav oli, et meilt küsiti mitmel korral, kas jääme ikka ööseks. Kõigil meil olid erinevad põhjused, miks me seda teha ei saanud, nii et tänasime ja vabandasime ette-taha. Hiljem saime teada, et see on kohalik komme siin. Külalistelt peab kolm korda küsima, kas nad tahavad ööseks jääda. Keegi päriselt ei oota, et nad ka tegelikult selle ettepaneku vastu võtaksid. Minu meelest väga ohtlik, arvestades välismaalaste võhiklikkust!

Muidu on ikka nii nagu ikka. Detsembri graafikut ei ole me veel saanud, aga ilmselt jätkame enam-vähem samade asjadega. Loodan väga, et saan Rusayfes edasi töötada, seal on nii teistmoodi ikka. Nende keeletase on veidi kõrgem, nii et nendega saab veidi keerulisemaid ülesandeid teha. Näiteks, üks tund otsustasime võtta riski ning valida teemaks "Applying for a job". Catalina, kellega sel päeval koos töötasin, oli vabalt nõus katsetama. See tähendab, et jagasime õpilased paaridesse, kus üks oli intervjueerija ning teine tööotsija. Aitasime neid sõnavaraga ning käisime läbi põhipunktid. Konks oli selles, et meie valisime, mis töökohale nad kandideerivad, et nad saaks kujutada ette, et nad on keegi teine - rohkem loomingulisust, erinev sõnavara. Hiljem vahetasime, intervjueerijast sai tööotsija ning vastupidi. Uskumatu, kui edukas see oli. Esimene pool oli nii ja naa, kuid teine ots oli fantastiline. Nad tulid justkui kestast välja, sest said aru, et võivad oma loomingulisusega tõesti minna nii kaugele kui tahavad. Käisin kogu aeg ringi ja korrutasin, et nende jutt ei pea vastama tõele, asi on keeleõppes, mitte faktide tõesuses. Ja oi seda nalja tunni lõpus. Nad panid oma fantaasia täistuuridel tööle ning me ainult naersime. Tunni lõpus tänati meid ning hea oli kuulda, et kellegi teise rolli mängimine aitas neil kõvasti rohkem kaasa väljendamisoskuse arendamisele. Tahaks selliseid harjutusi ka Sufis teha, kuid praegu on veel vara, nende keeleoskus ei ole veel sealmaal. Kuid küll me jõuame sinna, nad on väga tublid kõik. 

Praegu jälle kõik, ootan huviga, mida detsember toob. Ja seda nii töö kui ka ilma suhtes. 

Pilte Umm Qays'ist ja Ajloun'i lossist. Soovitan kõigil, kes Jordaaniasse satuvad, seal põhjas-põhjas ära käia! 








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar