2. nov 2015

"Marhaba!"

ESIMENE KUU JORDAANIAS

Nii kaua, kui olen unistanud lõpuks Euroopast välja minna, siis nüüd see läkski täide - olengi siin Jordaanias! Jordaaniasse mineku ajal olin heas mõttes närviline, et mis toimuma hakkab ja mis ootamatusi võib juhtuda. Küll oli hea tunne kodust eemale minna ja hakata uut iseseisvat elu elama, sedapuhku Jordaanias.

Esimene nädal Jordaanias möödus mul ausalt öeldes väga raskelt, sest alati üritasin välja astuda kõigest uuest, mida siin aksepteerima pidin. Nõme, et mul on väga heledad ja pikad juuked, sest see tähendab seda, et kui esimest korda liivatormi ajal linna peale jalutama läksin, et vaadata ümberringi ja kohanduda sellega, mis siin on, vahtisid kõik mulle otsa ja tervitasid oma tüütute autosignaalidega. Isegi kui ühel tänaval mingit liiklust polnud ja mis väga ettearvatamatu oli - tuldi minu juurde, et kähku "selfiet" teha.

Teine nädal oli kahjuks veel hullem - ühel õhtul, olles teel koju, avastasin et kaks meest jälitasid mind. Pidin sellele kiiresti reageerima, et neid mitte mu koduni juhatada. Üks neist taipas, et sain juba aru, et nad mind jälitasid, nii et ta tuli otse mu juurde ja ütles, et "mul vist ilmselt muid valikuid ei ole".. ja nõudis minult raha ja mobiili. Ta hakkas seda korrutama kuni ma kodutänavale jõudsin. Siis võttis ta suure taskunoa välja - see oli mu elu esimene kord, kui keegi midagi sellist tegi. Meie vahel oli kõigest poolteist meetrit, kui ta üritas mind rünnata. Ega jah, politsei ei teinud mitte midagi, see oli kohutav. Kaks päeva pärast seda märkasin bussis teel Sahabist koju, kuidas üks autojuht suunas suure revolvritoru bussi piletimüüja poole. Sel ajal oli mul just selline tunne, et kurat, miks ma näen selliseid asju, mis on isegi Jordaanias väga ebatavaline ning soovisin, et oleksin turvaliselt oma kodus.

Pärast seda, hakkasin rohkem tööle keskenduma ning siis saingi sellest kõigest üle. Töötan enamasti Sahabi orbudekodus, mis on Ammanist umbes 30-40 kilomeetrit eemal idas. Enne seda, kui jõuame Sahabi orbudekodusse, on alati väga põnev minna mööda seda teed, kus vaesed pered elavad telkides. Alati lehvitavad seal mulle pisikesed armsad lapsed ning nende rõõmuhüüdeid on kaugelt kuulda ja nad on väga elevil, kui keegi vastu lehvitab. Kahju, et nad telkides elavad - ei kujuta ette, kuidas nad peaksid talvel seal hakkama saama. Sahabi orbudekodus töötan enamasti koos Klaraga, kes on pärit Sloveeniast ja on väga lahe neiu. Õpetame õpilastele vanuses 8-16 (me nende täpset vanust ei tea).


Mõnikord on nii hea oma toreda kaasmaalase Kristinaga kokku saada ja jagada omavahel uudiseid, et mida oleme korda saatnud ja mis uudist jne. Mul on hea meel, et selline vabatahtlik minuga kaasa tuli. Igatahes, käisime temaga meie Jordaania aukonsuli juures. Kui kohale jõudsime, sain alles siis aru, kui uhke õhtu tuleb. Lisaks teistele delegatsiooniliikmetele oli seal näiteks ka Juhan Parts. Lisaks ajakirjanikud ja paljud teised Eesti poliitiikud. Õhtusöök oli väga kena ning lisaks intervjueeris meid Anneli Ammas.

Olen endale siin leidnud palju kohalikke sõpru, mis tuli üllatusena paljudele teistele vabatahtlikele. Et kuidas ma esimese või kahe nädalaga suutsin Jordaaniast leida kohalikke sõpru, kellega ma peaaegu iga päev tänaval kohtun ja kellega käisime näiteks Wadi Mujibis ja Surnumere ääres. Muidugi, ma ei suuda kujutada ette oma siinolemise ilma et ma kurtidega saaksin suhelda või leida sõpru kurtide kogukonnast - lihtsalt tunnen nende seltsis palju kodusemalt ja armastan nendega olla.

Jah, 28. septembril kell 5:11 sain näha lõpuks esimest korda verist kuud taevas. See hommikune päike oli  hindamatu, tegin päikesetõusust "Timelapse'i" video ka ja loodan, et saan teiega ka jagada!!! :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar