15. nov 2015

Elust ja tööst

November on töine olnud. Õnneks ei ole mul see kuu tunde ära jäänud. Olgu, üks jäi, sest Amman ujus ja uppus. Natuke aega sadas vihma ning see oligi kõik, mis katastroofiks vaja läks. Kesklinn ujus. Autod ujusid. Inimesed ujusid. Kahjuks uppus ka kaks last, kes ei pääsenud keldrikorterist välja. Amman on mägine, nii et kõik vesi kogunes alla kesklinna ning sellest ka kõik need probleemid. Selleks nädalaks lubati palju vihma ning väidetavalt on valitsus selleks korraks valmis. Kahtlustan tundide ärajäämist, sest sellises seisus on teed sõitmiskõlbmatud. Eks näis.

Kesklinn nägi välja selline. Õhtuks oli olukord juba kontrolli all. 



Loomulikult on jordaanlastel hea huumorisoon, nii et üsna kiiresti oli sotsiaalmeedia selliseid pilte täis: 



Tööst. Käin jätkuvalt Suf'is, kuid juurde on lisandunud uus projekt Zarqa's. Kaks korda nädalas. Nimelt toetab Action Aid Rusayfe noortekeskuse rajamist. Action Aid aitab neid kaks aastat, seejärel nemad lahkuvad ning kohalikud noored võtavad selle keskuse üle. Nad on juba praegu seal üliaktiivsed. Sisustavad ruume (taaskäitlus) ning planeerivad tegevusi. Maja on alles avatud, nii et ruumid on praktiliselt tühjad. Ametlik avamine toimub detsembris.

Õpilased on Rusayfes hoopis teistsugused kui need, kellega seni töötanud olen. Esiteks, nende inglise keel on kõvasti parem ning teiseks, nad on vanuses 17-24. Nad teavad täpselt, mida meie tundidest ootavad ning on väga aktiivsed kaasa töötama. 

Sealne koordinaator ütles mulle eelmisel nädalal, et soovijaid on väga palju, nii et võimalusel lisaks ta hea meelega veel ühe tunni. Pole probleemi, selleks me ju siia tulime. Kahju ainult, et seda saan läbi viia ainult mina. Rusayfe projektis oleme mina ja Lukas. Tüdrukud on aga konservatiivsetest peredest, mistõttu ei saa poisid tunnist osa võtta ega ka seda läbi viia. Nii et tunnike enne minu ja Lukase nö põhitundi, olen eraldi ruumis tüdrukutega ning Lukas peab aega viitma ajalehe ja kohviga. Ma ei imestaks, kui varsti ilmub välja ka grupp poisse, kes on inglise keele tundidest huvitatud.. See oleks vast kõige parem.

Jarash. Siit liigume edasi Suf'i.

Sufis on meil Annaga kaks tüdrukuterühma. Eelmisel nädalal üllatas viimane rühm meid lõunasöögiga. Tulid kavalate nägudega klassi ning palusid luba 10 minutit hilineda. No hea küll, jõuga ju kinni ei hoia. Tagasi tulid nad falafeli, hummuse, sooja leiva ja muud nodiga. Pole mõtet mainidagi, et planeeritud tund ununes meil Annaga koheselt. Olime näljased ning otsustasime improviseerida - söömise ajal õpetada neile köögi ja toiduga seotud ingliskeelseid väljendeid ja sõnu. 

Anna valmistub tunniks.

Nagu vast igas postituses maininud olen, on Jordaanias turvaline. Eriti, kui võtta võrdluseks tema naabrid. Ühel päeval tulles Reedeselt Turult koju (kasutatud riided jms tavaar), oli vaatepilt selline:  



Siis tuli meelde, et eelmisel päeval paluti kõigil Husseini mošeest pärast keskpäevast palvust eemale hoida, sest sellel ajal toimub seal piirkonnas meeleavaldus. Kahju küll, aga see jääb koduteele, nii et sukeldusin rahva sekka. 



Meeleavalduse põhjus: sündmused Palestiinas. Niisiis toetusavaldus õdedele-vendadele. 



Rahulik oli. Inimesed karjusid erinevaid loosungeid ning liikusid politsei valvsa pilgu all mööda suletud tänavat. Teatud distantsini muidugi. Mingi hetk oli neil tee blokeeritud ja sealt edasi neil enam minna ei lastud. Igaks juhuks. 


Siit edasi enam ei lubatud. Mõned küll provotseerisid, aga 99,9% inimestest läks rahulikult koju. Provokaatorid hüüdsid 'Saatkonda!', mis tähendas Iisraeli saatkonda. Nad nõudsid diplomaatiliste suhete katkestamist Iisraeliga. Politsei ajas nad minema ning pidu oligi läbi.

 Õhtune vaade Citadel'ile. 


Praegu kõik!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar