27. nov 2015

Peaaegu detsember

Ja ongi kohe 3 kuud täis. November jätkus töiselt, kuigi siia vahele tuli ka mõni päev puhkust, kuna mulle tuli sõbranna külla. 

Midagi justkui polekski öelda, sest töö ja elu on enam-vähem sama olnud nagu 2 nädalat tagasi. Kuigi üks tore ja huvitav asi oli - meid, kes me Sufis töötame, kutsus üks seal töötav naisterahvas (Fatme) enda juurde lõunale/õhtusöögile. Alguse sai see sellest, et sattusin temaga kööginurgas juttu ajama. Või peaks ütlema "juttu ajama", sest ta ei räägi inglise keelt, nii et pean oma hädise araabia keelega hakkama saama. Niisiis mainisin talle, et pean kõvasti harjutama, et see keel lõpuks selgeks saada. Ta ütles, et pole hullu, võin pärast tööd tulla talle külla, tema perega tutvuda ja siis araabia keelt harjutada. Tänasin, sest see mõte mulle väga meeldis, aga ütlesin, et ilmselt tahaksid ka teised ühineda ja uurisin, kas see oleks võimalik. Sufis on meid 2 + 2, üks meist on mees - Lukas. Seetõttu ütles ta, et seda peab organiseerima. Arvasin, et see on selline tavaline "jajah, eks näis" lubadus, aga tõesti see organiseeritigi ära. 

Fatme on 40 aastane. Tema ja ta õed-vennad on sündinud Jerašis, kuid nagu peaaegu kõik seal, on ta juured Palestiinas. Kohtusime tema emaga, tema vennanaisega ning nende lastega. Meile kaeti nii jõhker laud, et juba vaatamisest oli kõht täis. Olime seal mitu tundi (millest 95% ajast sõime) ning rääkisime erinevatel teemadel. Huvitav oli, et meilt küsiti mitmel korral, kas jääme ikka ööseks. Kõigil meil olid erinevad põhjused, miks me seda teha ei saanud, nii et tänasime ja vabandasime ette-taha. Hiljem saime teada, et see on kohalik komme siin. Külalistelt peab kolm korda küsima, kas nad tahavad ööseks jääda. Keegi päriselt ei oota, et nad ka tegelikult selle ettepaneku vastu võtaksid. Minu meelest väga ohtlik, arvestades välismaalaste võhiklikkust!

Muidu on ikka nii nagu ikka. Detsembri graafikut ei ole me veel saanud, aga ilmselt jätkame enam-vähem samade asjadega. Loodan väga, et saan Rusayfes edasi töötada, seal on nii teistmoodi ikka. Nende keeletase on veidi kõrgem, nii et nendega saab veidi keerulisemaid ülesandeid teha. Näiteks, üks tund otsustasime võtta riski ning valida teemaks "Applying for a job". Catalina, kellega sel päeval koos töötasin, oli vabalt nõus katsetama. See tähendab, et jagasime õpilased paaridesse, kus üks oli intervjueerija ning teine tööotsija. Aitasime neid sõnavaraga ning käisime läbi põhipunktid. Konks oli selles, et meie valisime, mis töökohale nad kandideerivad, et nad saaks kujutada ette, et nad on keegi teine - rohkem loomingulisust, erinev sõnavara. Hiljem vahetasime, intervjueerijast sai tööotsija ning vastupidi. Uskumatu, kui edukas see oli. Esimene pool oli nii ja naa, kuid teine ots oli fantastiline. Nad tulid justkui kestast välja, sest said aru, et võivad oma loomingulisusega tõesti minna nii kaugele kui tahavad. Käisin kogu aeg ringi ja korrutasin, et nende jutt ei pea vastama tõele, asi on keeleõppes, mitte faktide tõesuses. Ja oi seda nalja tunni lõpus. Nad panid oma fantaasia täistuuridel tööle ning me ainult naersime. Tunni lõpus tänati meid ning hea oli kuulda, et kellegi teise rolli mängimine aitas neil kõvasti rohkem kaasa väljendamisoskuse arendamisele. Tahaks selliseid harjutusi ka Sufis teha, kuid praegu on veel vara, nende keeleoskus ei ole veel sealmaal. Kuid küll me jõuame sinna, nad on väga tublid kõik. 

Praegu jälle kõik, ootan huviga, mida detsember toob. Ja seda nii töö kui ka ilma suhtes. 

Pilte Umm Qays'ist ja Ajloun'i lossist. Soovitan kõigil, kes Jordaaniasse satuvad, seal põhjas-põhjas ära käia! 








15. nov 2015

Elust ja tööst

November on töine olnud. Õnneks ei ole mul see kuu tunde ära jäänud. Olgu, üks jäi, sest Amman ujus ja uppus. Natuke aega sadas vihma ning see oligi kõik, mis katastroofiks vaja läks. Kesklinn ujus. Autod ujusid. Inimesed ujusid. Kahjuks uppus ka kaks last, kes ei pääsenud keldrikorterist välja. Amman on mägine, nii et kõik vesi kogunes alla kesklinna ning sellest ka kõik need probleemid. Selleks nädalaks lubati palju vihma ning väidetavalt on valitsus selleks korraks valmis. Kahtlustan tundide ärajäämist, sest sellises seisus on teed sõitmiskõlbmatud. Eks näis.

Kesklinn nägi välja selline. Õhtuks oli olukord juba kontrolli all. 



Loomulikult on jordaanlastel hea huumorisoon, nii et üsna kiiresti oli sotsiaalmeedia selliseid pilte täis: 



Tööst. Käin jätkuvalt Suf'is, kuid juurde on lisandunud uus projekt Zarqa's. Kaks korda nädalas. Nimelt toetab Action Aid Rusayfe noortekeskuse rajamist. Action Aid aitab neid kaks aastat, seejärel nemad lahkuvad ning kohalikud noored võtavad selle keskuse üle. Nad on juba praegu seal üliaktiivsed. Sisustavad ruume (taaskäitlus) ning planeerivad tegevusi. Maja on alles avatud, nii et ruumid on praktiliselt tühjad. Ametlik avamine toimub detsembris.

Õpilased on Rusayfes hoopis teistsugused kui need, kellega seni töötanud olen. Esiteks, nende inglise keel on kõvasti parem ning teiseks, nad on vanuses 17-24. Nad teavad täpselt, mida meie tundidest ootavad ning on väga aktiivsed kaasa töötama. 

Sealne koordinaator ütles mulle eelmisel nädalal, et soovijaid on väga palju, nii et võimalusel lisaks ta hea meelega veel ühe tunni. Pole probleemi, selleks me ju siia tulime. Kahju ainult, et seda saan läbi viia ainult mina. Rusayfe projektis oleme mina ja Lukas. Tüdrukud on aga konservatiivsetest peredest, mistõttu ei saa poisid tunnist osa võtta ega ka seda läbi viia. Nii et tunnike enne minu ja Lukase nö põhitundi, olen eraldi ruumis tüdrukutega ning Lukas peab aega viitma ajalehe ja kohviga. Ma ei imestaks, kui varsti ilmub välja ka grupp poisse, kes on inglise keele tundidest huvitatud.. See oleks vast kõige parem.

Jarash. Siit liigume edasi Suf'i.

Sufis on meil Annaga kaks tüdrukuterühma. Eelmisel nädalal üllatas viimane rühm meid lõunasöögiga. Tulid kavalate nägudega klassi ning palusid luba 10 minutit hilineda. No hea küll, jõuga ju kinni ei hoia. Tagasi tulid nad falafeli, hummuse, sooja leiva ja muud nodiga. Pole mõtet mainidagi, et planeeritud tund ununes meil Annaga koheselt. Olime näljased ning otsustasime improviseerida - söömise ajal õpetada neile köögi ja toiduga seotud ingliskeelseid väljendeid ja sõnu. 

Anna valmistub tunniks.

Nagu vast igas postituses maininud olen, on Jordaanias turvaline. Eriti, kui võtta võrdluseks tema naabrid. Ühel päeval tulles Reedeselt Turult koju (kasutatud riided jms tavaar), oli vaatepilt selline:  



Siis tuli meelde, et eelmisel päeval paluti kõigil Husseini mošeest pärast keskpäevast palvust eemale hoida, sest sellel ajal toimub seal piirkonnas meeleavaldus. Kahju küll, aga see jääb koduteele, nii et sukeldusin rahva sekka. 



Meeleavalduse põhjus: sündmused Palestiinas. Niisiis toetusavaldus õdedele-vendadele. 



Rahulik oli. Inimesed karjusid erinevaid loosungeid ning liikusid politsei valvsa pilgu all mööda suletud tänavat. Teatud distantsini muidugi. Mingi hetk oli neil tee blokeeritud ja sealt edasi neil enam minna ei lastud. Igaks juhuks. 


Siit edasi enam ei lubatud. Mõned küll provotseerisid, aga 99,9% inimestest läks rahulikult koju. Provokaatorid hüüdsid 'Saatkonda!', mis tähendas Iisraeli saatkonda. Nad nõudsid diplomaatiliste suhete katkestamist Iisraeliga. Politsei ajas nad minema ning pidu oligi läbi.

 Õhtune vaade Citadel'ile. 


Praegu kõik!

2. nov 2015

"Marhaba!"

ESIMENE KUU JORDAANIAS

Nii kaua, kui olen unistanud lõpuks Euroopast välja minna, siis nüüd see läkski täide - olengi siin Jordaanias! Jordaaniasse mineku ajal olin heas mõttes närviline, et mis toimuma hakkab ja mis ootamatusi võib juhtuda. Küll oli hea tunne kodust eemale minna ja hakata uut iseseisvat elu elama, sedapuhku Jordaanias.

Esimene nädal Jordaanias möödus mul ausalt öeldes väga raskelt, sest alati üritasin välja astuda kõigest uuest, mida siin aksepteerima pidin. Nõme, et mul on väga heledad ja pikad juuked, sest see tähendab seda, et kui esimest korda liivatormi ajal linna peale jalutama läksin, et vaadata ümberringi ja kohanduda sellega, mis siin on, vahtisid kõik mulle otsa ja tervitasid oma tüütute autosignaalidega. Isegi kui ühel tänaval mingit liiklust polnud ja mis väga ettearvatamatu oli - tuldi minu juurde, et kähku "selfiet" teha.

Teine nädal oli kahjuks veel hullem - ühel õhtul, olles teel koju, avastasin et kaks meest jälitasid mind. Pidin sellele kiiresti reageerima, et neid mitte mu koduni juhatada. Üks neist taipas, et sain juba aru, et nad mind jälitasid, nii et ta tuli otse mu juurde ja ütles, et "mul vist ilmselt muid valikuid ei ole".. ja nõudis minult raha ja mobiili. Ta hakkas seda korrutama kuni ma kodutänavale jõudsin. Siis võttis ta suure taskunoa välja - see oli mu elu esimene kord, kui keegi midagi sellist tegi. Meie vahel oli kõigest poolteist meetrit, kui ta üritas mind rünnata. Ega jah, politsei ei teinud mitte midagi, see oli kohutav. Kaks päeva pärast seda märkasin bussis teel Sahabist koju, kuidas üks autojuht suunas suure revolvritoru bussi piletimüüja poole. Sel ajal oli mul just selline tunne, et kurat, miks ma näen selliseid asju, mis on isegi Jordaanias väga ebatavaline ning soovisin, et oleksin turvaliselt oma kodus.

Pärast seda, hakkasin rohkem tööle keskenduma ning siis saingi sellest kõigest üle. Töötan enamasti Sahabi orbudekodus, mis on Ammanist umbes 30-40 kilomeetrit eemal idas. Enne seda, kui jõuame Sahabi orbudekodusse, on alati väga põnev minna mööda seda teed, kus vaesed pered elavad telkides. Alati lehvitavad seal mulle pisikesed armsad lapsed ning nende rõõmuhüüdeid on kaugelt kuulda ja nad on väga elevil, kui keegi vastu lehvitab. Kahju, et nad telkides elavad - ei kujuta ette, kuidas nad peaksid talvel seal hakkama saama. Sahabi orbudekodus töötan enamasti koos Klaraga, kes on pärit Sloveeniast ja on väga lahe neiu. Õpetame õpilastele vanuses 8-16 (me nende täpset vanust ei tea).


Mõnikord on nii hea oma toreda kaasmaalase Kristinaga kokku saada ja jagada omavahel uudiseid, et mida oleme korda saatnud ja mis uudist jne. Mul on hea meel, et selline vabatahtlik minuga kaasa tuli. Igatahes, käisime temaga meie Jordaania aukonsuli juures. Kui kohale jõudsime, sain alles siis aru, kui uhke õhtu tuleb. Lisaks teistele delegatsiooniliikmetele oli seal näiteks ka Juhan Parts. Lisaks ajakirjanikud ja paljud teised Eesti poliitiikud. Õhtusöök oli väga kena ning lisaks intervjueeris meid Anneli Ammas.

Olen endale siin leidnud palju kohalikke sõpru, mis tuli üllatusena paljudele teistele vabatahtlikele. Et kuidas ma esimese või kahe nädalaga suutsin Jordaaniast leida kohalikke sõpru, kellega ma peaaegu iga päev tänaval kohtun ja kellega käisime näiteks Wadi Mujibis ja Surnumere ääres. Muidugi, ma ei suuda kujutada ette oma siinolemise ilma et ma kurtidega saaksin suhelda või leida sõpru kurtide kogukonnast - lihtsalt tunnen nende seltsis palju kodusemalt ja armastan nendega olla.

Jah, 28. septembril kell 5:11 sain näha lõpuks esimest korda verist kuud taevas. See hommikune päike oli  hindamatu, tegin päikesetõusust "Timelapse'i" video ka ja loodan, et saan teiega ka jagada!!! :)