13. okt 2015

Üks kuu

Nii palju tegemist ja seiklusi siin uues maailmas, et ei olegi vahepeal jõudnud blogiga tegeleda. 

Mis minusse puutub, siis olen siinse eluga täiesti kohanenud, sama käib ka töö kohta. Meil on jätkuvalt palav (kuigi mõned kraadid vähem juba) ning liivatormi elasime ka üle. Isegi vihma sadas üks päev, mille tulemuseks oli siinse rahva kollektiivne trauma. Seda ei oodatud enne novembrit. Nii et minu mudilasterühma (minu meelest on 5-6 aastased mudilased) saabus ainult üks õpilane. Sest eile sadas vihma. Nii normaalne ju. Ootan huviga, mis talvel toimuma hakkab. Tüütu on ainult see, et üks ots võtab 1,5-2h ning kasutame mitut transpordivahendit. Kui kohalejõudes selgub, et tunnid jäävad ära, on pettumus väga suur. 

Näiteks teekond Sufi. Vabatahtlikud kohtuvad kohas X. Sealt võtame takso ühte bussijaama, seejärel istume Jeraši bussile. KUI see buss sõidab otse Jeraši bussijaama, peame lisaks veel ainult ühe bussiga sõitma (mis sõidab Sufi). Kui buss sõidab teist marsruuti pidi, peame sõitma veel kahe bussiga. Nii et. Tagasitulles on rusikareegel, et sõitma peab kolme bussiga + takso koju. Kusjuures ma üldse ei hädalda, mulle meeldib bussis lugeda ja/või araabia keelt õppida, aga lihtsalt kurb on, kui kohalejõudes selgub, et tund jääb ära. Meile sellised vabad poolikud päevad ei meeldi, sest tahame tõesti teha seda, milleks siia tulime.

Olen praegu põhikohaga Suf laagris, Jaan on Sahabis. Jaan võib oma tundidest hiljem ise kirjutada, ma räägiks enda õpilastest. Kord nädalas olen lisaks ka Sahabis, kus anname väikestele tundi põhirõhuga geograafial ja taaskäitlusel. Näiteks teeme tühjadest pudelitest mingeid vidinaid või munakarpidest või WCpaberi rullidest jne. Käiku lähevad kõikvõimalikud meetodid - joonistame, lõikame, värvime, mängime jne jne. 

 Siin on üks Sahabi kultuurikeskuse ruumidest, kus toimuvad tunnid nooremate õpilastega. Pildil kolleegid Horvaatiast ja Itaaliast. 

 Stiilinäide. 

See oli ka seinal. 

Sufis õpetan koos ühe neiuga Taanist inglise keelt tüdrukutele, samal ajal on veel kahel vabatahtlikul tunnid poistega. Nagu ikka, poisid ja tüdrukud eraldi. Kuuldavasti on poisterühmas õpilased vanuses 8-18, meil on 13-14. Keskmiselt 8-10 tüdrukut tunnis. Tase on erinev, mõnel on raskusi inglise keeles lugemise ja kirjutamisega, mõnel pean paluma käe suu ette panna, kui nad igavusest haigutavad. Raske on tundi läbi viia, kui tase nii erinev on, aga midagi pole teha. Seni oleme nendega kenasti hakkama saanud. Kodutööd tehakse kohusetundlikult ära ning tunnis õpitakse usinalt. 

 Sufis ühel seinal. Palestiinlased ja jordaanlased on vennad ja õed nagu nad siin räägivad.

Väravast läbi ja tööle. Suf. 

Need, kes käivad Sahabis kõige pisematega töötamas, on rääkinud lugusid, kuidas on vahel juhtunud, et poolteist tundi lähebki põhimõtteliselt laste tagaajamise peale. Mitte alati, aga vahel juhtub. Nad on ju siiski lapsed. Nii et minust on see suure kaarega mööda läinud, teismelistega mul (seni) probleeme pole olnud. 

Mingisugune rutiin oleks justkui tekkinud, aga ikka kukub välja nii, et iga päev on täiesti erinev. Kohalikud on sõbralikud, aga tähelepanu saab ikka uskumatult palju. Vahel isegi häirivalt palju. Ja siinjuures pean oluliseks mainida, et kui kõnnin Jaaniga tänaval, on kõik pilgud talle suunatud ning mina võiksin vabalt bikiinides ringi käia ja keegi ei vaataks minu poolegi. Nii blondi poissi pole siinsed elanikud ilmselt ammu, kui üldse kunagi, näinud. Aga üldiselt on Amman turvaline. Vähemalt minul pole mitte mingit hirmu hilja õhtul üksi ringi käia, kuigi meil soovitati hilistel tundidel igaks juhuks gruppides liikuda. Me oleme lihtsalt nii mässumeelsed, fight the system.

Elu Jordaanias on üsna kallis. Siin annab loomulikult ka väikese eelarvega (loe: vabatahtliku eelarvega) ära elada, aga see tähendab, et välistada tuleb igasugused väljaskäimised ja kohvitamised, veel vähem õlletamised, mis on silmapilkne finantssurm. Kohalikud räägivad, et viimastel aastatel on elu hulluks läinud. Keskklassist on saanud vaesed, vaesed on puruvaesed. Öeldi, et aastaid tagasi poleks mitte mingil juhul näinud üht jordaanlast kojamehena töötamas. Mingil põhjusel olla see alandav vms pseudopõhjendus. Nüüd on see tavaline, sest see on mingigi töö. Põhjuseid on mitmeid. Peamiselt tuuakse esile korruptsiooni, kus raha ringleb 'üleval' päris palju, aga allapoole ei jõua mitte kuidagi. Ehitustööd seisavad, investeeringuid ei tule jne jne. Muideks, palgavahe välismaalaste ja kohalike vahel on meeletu. Vastasel juhul ei oleks välismaalased ju nõus siin töötama, aga nad on siin hinnatud. Näiteks tean üht advokaadihakatist, kes saab katseajal 750 JOD (ca 930 EUR), kuid tema kolleegid vaid 250 JOD. Neid lugusid on palju. Raha liigub, aga mitte sinna, kuhu seda vaja on. Vähemalt nii nad kõik siin räägivad. Ja ausalt öeldes jääb ka silma. 

Muidu on kõik ikka hästi. Vabatahtlikud hoiavad kokku, tihti on ühised hommikusöögid, õhtusöögid ja muud istumised ning saame omavahel tõesti hästi läbi. 

Praeguseks jälle kõik. Pilte ka. 


 Siin oli kunsti/tänavakunsti üritus, kus ööni olid avatud igasugused galeriid, näitused jne. Ja niisama võib ka alati tänaval musitseerida ja tantsida.

 Vaade Sahabi kultuurikeskusest.

Sest ainult üks pilt kuningast oleks ju liiga vähe. 



 Roman Theatre piirkonnas.