15. sept 2015

Algus - esimene nädal

Tere minu poolt. Saabusime Jordaaniasse 7. septembri esimestel öötundidel ning vastas oli meil (minu mentor) Nayef, kes meid kodudesse sõidutas. Jaan jagab korterit ühe saksa noormehega, mina elan koos kolme neiuga (Poola, Taani, Saksamaa). 

Esimene mulje oli, et kõik on väga hästi korraldatud. Igale vabatahtlikule on määratud mentor, kes aitab vajadusel igasugustes küsimustes, olgu selleks kas sim-kaardi ostmine või näiteks kohaliku elu tutvustamine. Kuigi kõige rohkem infot saab siiski teistelt vabatahtlikelt, kes lahkelt nõu jagavad ning oma kogemustest räägivad. 

Töötame peamiselt kolmes kohas: Sahab, Souf ja Jeraš. Sahabis on kultuurikeskus, kus õpetame teismelistele inglise keelt ning väiksematele lastele geograafiat ja taaskäitlemist (seda muidugi inglise keeles). Sahabis on lisaks veel üks koht - orbudekodu, kus on valdavalt Süüriast pärit inimesed. Orvud siinses mõistes on lapsed, kellel pole isa ega vanemaid vendi (st pole kedagi, kes otsuseid vastu võtaks), nii et paljud nendest lastest on siin oma emadega. Kahjuks on ka selliseid lapsi, kes on mõlemad vanemad kaotanud. 

Minu kogemus Sahabis on seni olnud positiivne. Orbudekodu lapsed, kus mina tundi andsin (6-8 aastased), olid väga aktiivsed ning tohutult motiveeritud õppima. Samuti ka naiste grupp selles samas orbudekodus. Veel kaks kuud tagasi ei tundnud nad ladina tähestikku ning praegu suudavad juba lihtsamaid lauseid moodustada. See on tohutu progress, arvestades et tunde antakse seal vaid 3 korda nädalas. 

Minu esimene kokkupuude Sahabi naiste grupiga oli taas väga mõnus - pärast tundi kutsuti meid õhtusöögile (sinna me kaheks tunniks jäime ka). Jaan pidi kahjuks all ootama, kus üks nende naiste poegadest temaga sõi ja vestles. Teatavasti ei saa võõrad mehed araabia naistega koos süüa. Vähemalt selles kogukonnas. 
Asju jm mugavusi neil palju pole. Toad on lihtsad, nelja-viie madratsiga maas ning ühe-kahe nagiga. See on kõik, mis neil on. Kui neilt küsida, kus nad end mõne aasta pärast näevad, on vastus resoluutne: tagasi kodus, Süürias. Mujale ei taha? Ei, miks? Nad tahavad kõik koju. Iseasi, millal ja kas see võimalik on. 

Jerašis sai ka juba käidud. Sealses laagris on palestiinlased, kes saabusid esimese lainega 1948. aastal (sellest ka teine nimetus "Gaza laager") ning teine laine 1967. aastal. See tähendab, et palju lapsi on sündinud Jordaanias ning pole Palestiinas kunagi käinudki. Esimesed põgenikud said lisaks Jordaania passile ka siinse ID numbri. See tähendab, et nad on jordaanlastega tööturul, hariduses jms võrdsed. Hilisematel seda privileegi enam polnud. Neil on küll ajutised Jordaania passid, kuid puudub ID. See tähendab, et nad ei saa töötatada riigisektoris, panganduses ja paljudes teistes sektorites. Sama kehtib ka hariduses. Näiteks, sotsiaaltöötaja, kellega seal rääkisime, oli ise sellest laagrist. Õppis headele hinnetele ning lõpetas keskkooli oma lennu parimana. Kuid, tal pole ID-d, mis tähendab, et ülikooli ta ei saanud (kui just pole VÄGA palju raha). Temal läks hästi, sest elu läks nii, et ta omandas magistrikraadi USAs. Kuid enamikel ei ole seda tahet. Suhtumine on, et milleks pingutada, kui hiljem niikuinii ülikooli ega tööle ei saa.
Ka seal anname inglise keele tunde, poistele ja tüdrukutele eraldi, kuid ühe vabatahtliku ideena antakse seal naistele veel lisaks fitness tunde (mis on tohutult populaarsed). 

Soufist oskan rääkida, kui seal lõpuks täna ära käin. 

Jordaaniast nii palju, et siin on liivane ja palav. Esimesed tunnid jäidki meil liivatormi tõttu ära. Midagi hullu polnud, aga kohalikud on väga tundlikud - liiga tugev tuul=täna küll tundi ei lähe, liiva on tavapärasest rohkem õhus=kodust välja ei astu. Lumest üldse hakkan rääkima?

See oleks esimene kiire ülevaade, varsti jälle. 


 Kunningas  Abdullah mošee uhke minarett. 



 Öine killuke Ammanist (minu rõdult)



Kaitse liiva eest, pildil on vabatahtlik Poolast, Paula. Everyone in Estonia will see my picture? Cooool!