24. veebr 2016

Lõpp

Lõpp on käes, mis kahjuks tähendab ka palju hüvastijätte.

Kõgiepealt Rusaifast. Meie viimane päev oli üsna tavaline - natuke grammatikat, harjutusi, vestlusring jne. Õpilased tundusid üsna loiud, eks nad tajusid ka, et viimasel tunnil pole mõtet eriti pingutada. Pärast tunni lõppu pakkisime asjad kokku ja valmistusime hüvasti jätma. Astusin ruumi, kus arvasin nad olevat ja pidin südamerabanduse saama - kõik, st ka need, kes ei tulnud tundi, olid sinna kogunenud. Esimese asjana kõlas kõrvulukustav SURPRIIIIISE! ning vali aplaus ja hüüded. Olime Lukasega täiesti sõnatud, seda me ei oodanud. Laual oli tort, maiustused jms. Kuid lisaks kõigele sellele pandi seinal mängima ka üks video - erinevad katkendid õpilastest, kus nad meid tänavad (väga palju kõlas Kristina and Lukas we love you and we will miss you) ja soovivad kõike head. 

Olen küll muidugi uhke külm eestlane, aga sellel hetkel olin murdumas. Minule on see kogukond tohutult armsaks saanud, kuid ei kujutanud ette, et see on ka nende jaoks täpselt nii. Kõik see, mis nad tegid, oli siiras ning see oli ühtaegu nii südantsoojendav kui ka -lõhestav. Lisaks kõigele sellele, saime kaasa ka kotitäie kingitusi. Isegi need, kes ei saanud tulla, saatsid sõpradega kingitusi. Uskumatu. 

Kõrvu jäi muidugi kõlama ühe õpilase sõnad - mul on väga kahju, et te lähete, aga samas on mul hea meel, et kohtute lõpuks oma lähedastega. Kuid pidage meeles, et teil on nüüd ka Jordaanias perekond, kes teid alati tagasi ootab. 

See oli Rusaifa. Killuke neist jääb alati minuga ning inshallah me kohtume veel. Õnneks on Action Aid leidnud meile asendajad, juba saabus kaks vabatahtlikku Taanist, kes võtavad meie inglise keele tunnid üle - lahkun kerge südamega. 

Veidi ka Sufist. Ühes eelnevas postituses mainisin, et vabatahtlikud peaks ellu viima ühe omaalgatusliku projekti, ükskõik mis ja ükskõik kus. 

Minu idee oli juba üsna alguses teha midagi tüdrukutega Sufis. Nii sündis mõte korraldada karjääripäev. Tahtsin tutvustada neile erinevatel ametikohtadel töötavaid naisi, kes oleks võimalusel nendega sarnase taustaga. Eesmärk loomulikult inspireerida ja motiveerida ja kõik need läilad sõnad. Seal piirkonnas on üsna tavaline, et abiellutakse noorelt, ei minda ülikooli ja jäädakse kodusteks. Selles pole midagi halba, aga tahtsin tutvustada neile teismelistele ka teisi alternatiive - viia nad kokku naistega, kes valisid ülikooliõpingud ja karjääri (ja on ka perega).

Tänu heale sõbrale, kes töötab ühes siinses NGOs, leidsimegi neli naist Iraagist ja Palestiinast, kellel oli oma elust fantastilisi lugusid jagada. Mõeldud-tehtud. Sufis sai üritust veidi reklaamitud, kohale tulid ka tüdrukud, kes meie tundides ei osalenud. 

Külalised rääkisid oma õpingutest, oma tööst ning ka sellest, kuidas nad sõjast räsitud riikidest olid sunnitud põgenema ning uue elu Jordaanias üles ehitama. Neil kõigil läheb õnneks hästi ning nad rõhutasid pidevalt, et kõik on tänu nende haridusele ja sellele, et nad ei lubanud endal kordagi alla anda. Jälgisin oma muidu-mitte-nii-väga-rahulikult pingis istuvaid õpilasi - ma pole neid kunagi nii keskendunult ja rahulikult paigal istuvalt näinud. Paistis, nagu nad ei tahaks ühtegi sõna ega mõtet mööda lasta. Hiljem oldi minu suureks südamerahuks aktiivsed, küsiti küsimusi ja jagati oma mõtteid nendel teemadel. Üritus oli õnnestunud. Külalised jäid väga rahule ning Sufi tüdrukud samuti. 

See oli kena ja ütleks ka et võimas punkt minu tööle seal. Kuid sealt ei lahku ma kerge südamega - EVS on kahjuks läbi, uusi vabatahtlikke enam peale ei tule. Loodan väga, et sealne keskus loob mingid muud kontaktid, et need tunnid jätkuksid. 

Ja ongi läbi minu EVS. Kui küsitakse, kuidas ma end tunnen, suudan vaid öelda, et I have mixed feelings... See on tõsi. Ühelt poolt olen õnnelik, teisalt kurb. Tahan minna, ei taha. Mõte kodust kõlab hästi, aga tõesti kurb on lahkuda. Jäänud on neli päeva, kavatsen neist maksimumi võtta. Viimased kuus kuud on olnud kirjeldamatud. Soovitan kõigil vähemalt kord elus selline hullus ette võtta. 

Kõike head. Side lõpp. 

31. jaan 2016

Üks päev Rusaifas


Nagu planeeritud, saimegi ühel päikesepaistelisel laupäeval (talv on nüüd ametlikult läbi, järgmine nädal on oodata kuni 18C) kõik kokku. Rusaifa kogukond - kohalikud vabatahtlikud, kes on algusest peale töötanud selles keskuses ja aidanud sellel sündida, mõned kohalikud elanikud ning 6 meie vabatahlikku. Mõte oli tutvustada meie riike, lihtsalt suhelda ning loomulikult laulda, tantsida ja süüa ulmelises koguses kohalikke maiustusi. 

Mööduski kõigest 20 minutit, kui alustati rütmikate tantsude ja lauludega:



Esimestel kuudel oli tuim eestlane, aga praeguseks olen nii harjunud siinse rahva temperamendi ning laulu- ja tantsuhullusega. Endalegi märkamatult õõtsun automaatselt muusika taktis ja plaksutan käsi. Sellest jään puudust tundma. Armastan Eestit, aga külmad oleme tõesti. Võrreldes selle eluga siin igatahes. 

Kui soojendustants oli tehtud, oli meie kord oma riike tutvustada. Pildil on Amani ja Lukas, kes räägivad Saksamaast. 


Minu ettekanne oli väga lühike. Eesmärk oli neile kaardil Eesti ära näidata ja mainida, et selline kauge väike riik eksisteerib. Küsiti, millised on stereotüübid araablastest. Vastasin ausalt, et ikka kohtab inimesi, kes arvavad, et igal araablasel on kaamel ja nutitelefoni pole nad näinudki. Suureks üllatuseks noogutas keskuse koordinaator pead ja ütles, et täpselt nii temalt Lätis küsti ka. Kui poola vabatahtlik nende stereotüüpsetest vaadetest rääkis, lõppes see aplausiga - poola naised arvavad, et kõik araabia mehed on kenad ning mehed, et araabia naised on kaunid. See meeldis kõigile väga.


Pärast meie piinlikult üle-põlve ettevalmistatud ettekandeid oli nende kord. Meile tutvustati Süüria, Jordaania ja Palestiina riike, sest sellest rahvusest on keskuse vabatahtlikud ja õpilased ning lühidalt ka druuside elust kuna üks õpilastest on ema poolt druus. Süüriast rääkides läks korraks tuliseks debatiks, see on arusaadavalt tundlik teema, aga lõpuks tulime sellest naeruga välja. 

Kui see pool-ametlik osa läbi oli... järgnes loomulikult taas tants ja laul ning mängud. 



Oli äärmiselt meeldiv laupäev. Eriti rõõmustan, et ka teised vabatahtlikud said Rusaifa kogukonnaga tuttavaks. Lahkun nende juurest raske südamega, sest nad on mulle nende kuude jooksul väga armsaks saanud. Tunnid nendega on pigem nagu humoorikas pärastlõuna sõpradega, kellele peab vahepeal lihtsalt inglise keele grammatikat seletama. 

Naiivitar minus tahaks, et rohkem inimesi leiaks selliseid võimalusi tutvuda nö võõrastest ja kaugetest kultuuridest inimestega, kuna saaksime ilmselt ülemaailmselt kõik paremini läbi. Sellisel sinisilmsel noodil peakski lõpetama.

Varsti hakkan kohvrit pakkima, aga üks postitus tuleb paari nädala pärast veel. 

12. jaan 2016

Head uut

Alustuseks - head uut aastat kõigile! 

Muideks, meil on poes ikka veel jõulunänni. Näiteks sellised õunad silmipimestava kilohinnaga: 


Lapsed nägid autos jõuluvana: 



Mis iganes loogika selle hirvega siin on: 

Meil on aasta algus olnud rahulik. Oodatud lumetorm aasta esimestel päevadel jäi sellel korral ära, kuid kohalikel on juba valmis uued hirmujutud järgmisest lumetormist paari nädala pärast. Eks näis, eestlasena võtan väljakutse vastu. 

Esimesel nädalal tühistati kõik tunnid, sest õpilastel olid koolis eksamid. Praeguseks on töörütm taastunud. Jaanuar röövis meilt kolm vabatahtlikku, kahel sloveenlasel sai pool aastat täis ning üks itaallane otsustas vastu võtta tööpakkumise Milanos. Graafik on seega veidi muutunud, sest peame kolme inimese positsioonid omavahel ära jagama, aga põhikohad Rusaifa ja Suf on mul jätkuvalt kavas. 

Vahel eksib mõni lammas bussijaama. Ma ei saa siiani päris täpselt aru, kuidas nad sinna majandati. 

Uudiseid. Rusaifa keskus kutsub kõiki vabatahtlikke nende kogukonnaga tutvuma. Plaanis on nende (noorte) poolt tutvustada Jordaaniat ja Palestiinat ning loomulikult valmistada traditsioonilist toitu. Vastu soovitakse sama saada - vabatahtlikud tutvustavad oma kodumaad ja soovi korral on keskuse köök meie päralt. See tähendab, et peab leidma kellegi, kes minu eest sööki valmistab. Kui juba eesti roogade tutvustamiseks läheb, peaks nende esimene mulje olema positiivne. Kardan, et mina suudaks vaid kõrbenud puru pakkuda. Vaatab seda asja veel. 

Muidu on elu nagu ikka. Kodud on meil külmad, aga väljas on päris soe jälle. Meil oli veidi külmem periood, aga nüüd on jälle päike taevas. Kui päike paistab, võib ilma jakita käia ja piisab ka kampsunist vms. Arvestades seda, kui külmad on siinsed korterid ja kui mitu kampsunit me kodus seljas kanname, on väljaskäimine paradiis. See on muidugi esimese maailma probleem, sest tegelikult on meil kõik hästi. 


Praegu jälle kõik. Siin teile Roman Theatre:

22. dets 2015

Häid pühi

Meil tuleb lausa kaks püha. Prohveti sünnipäev ja jõulud. Seega on meil 24.12 vaba ning jõulud kukuvad sobivalt nädalavahetusele. Muidu jätkub töö ikka samas rütmis, kuigi minul tuleb lühike puhkus, sest on oodata armsaid kaasmaalasi külla. 

Meie töö Sufis ja Rusaifas on jätkuvalt kavas, aga nt need, kes töötavad Sahabi kultuurikeskuses, peavad oma tunde jaanuari lõpuni ootama. Nimelt on õpilastel eksamiteperiood ja see võab neilt kogu aja ja energia. Olen imestanud tõesti, kuidas neil kogu aeg eksamid on. Küsisin selle kohta Sufi koordinaatorilt, kes ütles et ikka selleks, et õpilased pidevalt õppimislainel oleks. No ma ei tea, kui mul ikka üle nädala õpilased tunnis nihelevad, sest "kohe algab eksam ja närvid on pingul", siis vist ei ole eriti tore. Aga see on minu arvamus. Igal juhul, praegu on neil need "päris tõsised eksamid" ja ma soovin neile kõigile jõudu ja jaksu. 

Mis meie vabatahlikesse puutub, siis hakkavad meie read aina hõredamaks jääma. Viimase satsiga tuli meid 16, jaanuaris läheb (planeeritult) kaks inimest, kellel saab pool aastat täis, kuid ootamatult ka veel üks vabatahtlik, kes loobub uue töö nimel EVSis osalemisest. Nii on meil läinud veel kaks inimest, ning isiklikel põhjustel veel üks. Seega, meid jääb alles ainult 10! Võimatu, et saame kõikide projektidega jätkata. Ootame ärevalt, mis meist ja meie projektidest saab, sest kõik tahaksid oma tundidega jätkata, aga kuidas kümne inimesega kõik need kohad täita? Eks näis. 

Ilm on soe, aga kodus on tohutult külm, nii et mina ja mu paariline Anna, kes on ühtlasi ka mu korterikaaslane, oleme ühel ajal haigeks jäänud. Nii haigeks, et pidime tänase tunni Sufis tühistama, sest hommikul oli meil teineteisele otsa vaadates selge, et tööle minek oleks enesetapp. Niisiis oigasime ja ägisesime, köhisime ja turtsusime koos diivanil ja jõime liitrite kaupa teed. Ilmselt oli lihtsalt meie kord, sest kõik langevad siin järgemööda. 

Niisiis, selle aasta viimane postitus. Nüüd on aega asjalik olla ja valmistada ette ettekanne homseks WE Center koosviibimiseks. Vabatahtlikud pandi kolmestesse rühmadesse, igale rühmale anti teema ning kohtustus see pooletunniseks venitatuna teistele ette kanda. Teemad on huvitavad: 

1) Põgenikud Jordaanias
2) Naiste olukord Jordaanias
3) Jordaania koloniaalajalugu

Eesmärk on, nagu ikka EVS raames, harida end ja teisi. Mina olen esimeses rühmas ja loosi valikuga väga rahul. Nii et sukeldun nüüd sellesse teemasse ja praeguseks lõpetan. 

Häid pühi ja ilusat uut aastat!

11. dets 2015

Palju sööki

Uskumatu, aga möödunud on kolm kuud ning vähem kui kolme kuu pärast pean taas asjad kokku pakkima ja Eestisse naasma. Aga nii see käib. 

Seekordne postitus on toidune. Nimelt, üks osa meie vabatahtlikust teenistusest on tulla lagedale isikliku initsiatiiviga (personal initiative). See võib olla ükskõik mis, kuid ilmselgelt seotud meie tööga siin. Aga meie käed on täiesti vabad, see võib olla mis tahes. Näiteks, eelmised vabatahtlikud mõtlesid hakata korraldama vestlusringe naiste õiguste teemal siin ja Lähis-Idas üldiselt. Need olid edukad ning praeguseks on see projekt läbi, kuid ilmselt mingil moel seda jätkatakse. Samuti korraldasid ühed vabatahtlikud Gaza põgenikelaagris suvelaagri lastele, mis oli samuti tohutult edukas. Ning üks tore asi veel (kuigi neid on palju olnud), kus lastele anti ühekordsed kaamerad, paluti nädala jooksul pildistada nende jaoks huvitavat või olulist ning seejärel need pildid ilmutati ning korraldati fotonäitus. 

Praegused vabatahtlikud on juba planeerimisjärgus, meil on kõigil erinevad ideed ning üks on huvitavam kui teine. Enda ideest kirjutan hiljem, hetkel on kõik veel algfaasis. 

Aga nüüd asjast. Meie võrratud Paula Poolast ja Meta Taanist otsustasid korraldada Süüria orbudekodu naistega kokanduskursuse. Pildil Paula salatiga (millel on loomulikult teatud nimi, aga ma olen kokanduses võhik ja ilmselgelt on mul halb mälu):


Meta ja Paula päevakava selgitamas

Algselt oli idee naised-lapsed Sahabist Ammani tuua, rentida pind, kus nad saaksid workshopina näidata huvilistele, kuidas erinevaid Süüria roogasid valmistada ning seejärel sümboolse summa eest seda müüa. Erinevatel põhjustel osutus nende Ammani organiseerimine liiga keeruliseks, nii et lõpuks otsustati see workshop teha sealsamas majas Sahabis. Et naised end vabamalt tunda saaksid, otsustati kutsuda ainult naised. Nii et külalisteks olime meie, vabatahtlikud. Poisid pidid seekord piltidega leppima. 

Meid, külalisi-huvilisi, jaotati kolme gruppi. Igas rühmas olid vastutavad isikud. Mina olin, ja palun väga vabandust, et ma ei mäleta neid nimetusi, magustoidu, salati ja pelmeenilaadsete vidinate valmistamise rühmas. Teises oli kana ja veel lihatoite. 

Rühma staar olin mina, sest 40 minuti jooksul suutsin valmis teha vaid ühe. Naised naersid, mina naersin, nemad naersid veel rohkem. Püüdsin ja püüdsin taignast õiget vormi välja võluda, aga välja tuli ainult üks soperdis teise järel. Lõpuks sain ühe tehtud! 

Algus

Lammas, sibul ja... muud asjad. Kõik see taigna sisse. 

Lõbu alaku!
Kui neid jälgida, tundus see nii lihtne. 

Üks neist on minu tehtud

Ja nii nad valmis said.

Taimetoitlasena jäi mulle salat, mis oli väga hea. Kõik muud toidud olid väidetavalt maailma parimad, nii et üritus õnnestus. 

Siin valmib kana:


Magustoit: 



Siirupis praadimine

Toidu valmistamiseks kulus 3 tundi, seejärel organiseeriti toit erinevatelt korrustelt ühte ruumi. Ning äkitselt oli tuba rahvast täis. Kokku oli meid ligi 40 (naised-lapsed ja meid oli 8). 

Üks osa lauast. Ikka põrandal, sest nii on päriselt ka kõige mugavam.


Nii et praeguseks on üks projekt edukalt lõppenud. Tulemas on veel mõned, neist saan hiljem kirjutada. 

Nagu lubatud, postitus on toidune, nii et sellest veel natuke. Sufis on saanud harjumuseks kööginurgas ühe sealse töötaja Fatmaga juttu ajada. Jutu ajamise all pean ma silmas mind hädiselt araabia keele laadset heli genereerida. Kolm kuud on oma töö teinud, saan igapäevased asjad aetud ning väga suure üritamise järel ka natuke elust ja ilmast vestelda. Niisiis, Fatma kutsus meid, kes me seal neljakesi töötame, enda koju. Käisime seal ühe korra, see oli võrratu. Tutvusime tema ema ja sugulastega, sõime ülimaitsvat toitu ning rääkisime elust ja asjadest, nagu ikka. Fatma kutsus meid hiljuti taas külla. Näljastele inimestele parim vaatepilt: 


Kaasa tõime õunakoogi, mille küpsetas minu korterikaaslane Paula. Ta on selles suurepärane. Üks lastest on kookide järele hull ning ta tahab alati "sünnipäeva tähistada", ükskõik mis kook see ka poleks. Nii et sai ka väikest pidu:  


Praegu jälle kõik. Tervitusi Eestimaale. 

27. nov 2015

Peaaegu detsember

Ja ongi kohe 3 kuud täis. November jätkus töiselt, kuigi siia vahele tuli ka mõni päev puhkust, kuna mulle tuli sõbranna külla. 

Midagi justkui polekski öelda, sest töö ja elu on enam-vähem sama olnud nagu 2 nädalat tagasi. Kuigi üks tore ja huvitav asi oli - meid, kes me Sufis töötame, kutsus üks seal töötav naisterahvas (Fatme) enda juurde lõunale/õhtusöögile. Alguse sai see sellest, et sattusin temaga kööginurgas juttu ajama. Või peaks ütlema "juttu ajama", sest ta ei räägi inglise keelt, nii et pean oma hädise araabia keelega hakkama saama. Niisiis mainisin talle, et pean kõvasti harjutama, et see keel lõpuks selgeks saada. Ta ütles, et pole hullu, võin pärast tööd tulla talle külla, tema perega tutvuda ja siis araabia keelt harjutada. Tänasin, sest see mõte mulle väga meeldis, aga ütlesin, et ilmselt tahaksid ka teised ühineda ja uurisin, kas see oleks võimalik. Sufis on meid 2 + 2, üks meist on mees - Lukas. Seetõttu ütles ta, et seda peab organiseerima. Arvasin, et see on selline tavaline "jajah, eks näis" lubadus, aga tõesti see organiseeritigi ära. 

Fatme on 40 aastane. Tema ja ta õed-vennad on sündinud Jerašis, kuid nagu peaaegu kõik seal, on ta juured Palestiinas. Kohtusime tema emaga, tema vennanaisega ning nende lastega. Meile kaeti nii jõhker laud, et juba vaatamisest oli kõht täis. Olime seal mitu tundi (millest 95% ajast sõime) ning rääkisime erinevatel teemadel. Huvitav oli, et meilt küsiti mitmel korral, kas jääme ikka ööseks. Kõigil meil olid erinevad põhjused, miks me seda teha ei saanud, nii et tänasime ja vabandasime ette-taha. Hiljem saime teada, et see on kohalik komme siin. Külalistelt peab kolm korda küsima, kas nad tahavad ööseks jääda. Keegi päriselt ei oota, et nad ka tegelikult selle ettepaneku vastu võtaksid. Minu meelest väga ohtlik, arvestades välismaalaste võhiklikkust!

Muidu on ikka nii nagu ikka. Detsembri graafikut ei ole me veel saanud, aga ilmselt jätkame enam-vähem samade asjadega. Loodan väga, et saan Rusayfes edasi töötada, seal on nii teistmoodi ikka. Nende keeletase on veidi kõrgem, nii et nendega saab veidi keerulisemaid ülesandeid teha. Näiteks, üks tund otsustasime võtta riski ning valida teemaks "Applying for a job". Catalina, kellega sel päeval koos töötasin, oli vabalt nõus katsetama. See tähendab, et jagasime õpilased paaridesse, kus üks oli intervjueerija ning teine tööotsija. Aitasime neid sõnavaraga ning käisime läbi põhipunktid. Konks oli selles, et meie valisime, mis töökohale nad kandideerivad, et nad saaks kujutada ette, et nad on keegi teine - rohkem loomingulisust, erinev sõnavara. Hiljem vahetasime, intervjueerijast sai tööotsija ning vastupidi. Uskumatu, kui edukas see oli. Esimene pool oli nii ja naa, kuid teine ots oli fantastiline. Nad tulid justkui kestast välja, sest said aru, et võivad oma loomingulisusega tõesti minna nii kaugele kui tahavad. Käisin kogu aeg ringi ja korrutasin, et nende jutt ei pea vastama tõele, asi on keeleõppes, mitte faktide tõesuses. Ja oi seda nalja tunni lõpus. Nad panid oma fantaasia täistuuridel tööle ning me ainult naersime. Tunni lõpus tänati meid ning hea oli kuulda, et kellegi teise rolli mängimine aitas neil kõvasti rohkem kaasa väljendamisoskuse arendamisele. Tahaks selliseid harjutusi ka Sufis teha, kuid praegu on veel vara, nende keeleoskus ei ole veel sealmaal. Kuid küll me jõuame sinna, nad on väga tublid kõik. 

Praegu jälle kõik, ootan huviga, mida detsember toob. Ja seda nii töö kui ka ilma suhtes. 

Pilte Umm Qays'ist ja Ajloun'i lossist. Soovitan kõigil, kes Jordaaniasse satuvad, seal põhjas-põhjas ära käia! 








15. nov 2015

Elust ja tööst

November on töine olnud. Õnneks ei ole mul see kuu tunde ära jäänud. Olgu, üks jäi, sest Amman ujus ja uppus. Natuke aega sadas vihma ning see oligi kõik, mis katastroofiks vaja läks. Kesklinn ujus. Autod ujusid. Inimesed ujusid. Kahjuks uppus ka kaks last, kes ei pääsenud keldrikorterist välja. Amman on mägine, nii et kõik vesi kogunes alla kesklinna ning sellest ka kõik need probleemid. Selleks nädalaks lubati palju vihma ning väidetavalt on valitsus selleks korraks valmis. Kahtlustan tundide ärajäämist, sest sellises seisus on teed sõitmiskõlbmatud. Eks näis.

Kesklinn nägi välja selline. Õhtuks oli olukord juba kontrolli all. 



Loomulikult on jordaanlastel hea huumorisoon, nii et üsna kiiresti oli sotsiaalmeedia selliseid pilte täis: 



Tööst. Käin jätkuvalt Suf'is, kuid juurde on lisandunud uus projekt Zarqa's. Kaks korda nädalas. Nimelt toetab Action Aid Rusayfe noortekeskuse rajamist. Action Aid aitab neid kaks aastat, seejärel nemad lahkuvad ning kohalikud noored võtavad selle keskuse üle. Nad on juba praegu seal üliaktiivsed. Sisustavad ruume (taaskäitlus) ning planeerivad tegevusi. Maja on alles avatud, nii et ruumid on praktiliselt tühjad. Ametlik avamine toimub detsembris.

Õpilased on Rusayfes hoopis teistsugused kui need, kellega seni töötanud olen. Esiteks, nende inglise keel on kõvasti parem ning teiseks, nad on vanuses 17-24. Nad teavad täpselt, mida meie tundidest ootavad ning on väga aktiivsed kaasa töötama. 

Sealne koordinaator ütles mulle eelmisel nädalal, et soovijaid on väga palju, nii et võimalusel lisaks ta hea meelega veel ühe tunni. Pole probleemi, selleks me ju siia tulime. Kahju ainult, et seda saan läbi viia ainult mina. Rusayfe projektis oleme mina ja Lukas. Tüdrukud on aga konservatiivsetest peredest, mistõttu ei saa poisid tunnist osa võtta ega ka seda läbi viia. Nii et tunnike enne minu ja Lukase nö põhitundi, olen eraldi ruumis tüdrukutega ning Lukas peab aega viitma ajalehe ja kohviga. Ma ei imestaks, kui varsti ilmub välja ka grupp poisse, kes on inglise keele tundidest huvitatud.. See oleks vast kõige parem.

Jarash. Siit liigume edasi Suf'i.

Sufis on meil Annaga kaks tüdrukuterühma. Eelmisel nädalal üllatas viimane rühm meid lõunasöögiga. Tulid kavalate nägudega klassi ning palusid luba 10 minutit hilineda. No hea küll, jõuga ju kinni ei hoia. Tagasi tulid nad falafeli, hummuse, sooja leiva ja muud nodiga. Pole mõtet mainidagi, et planeeritud tund ununes meil Annaga koheselt. Olime näljased ning otsustasime improviseerida - söömise ajal õpetada neile köögi ja toiduga seotud ingliskeelseid väljendeid ja sõnu. 

Anna valmistub tunniks.

Nagu vast igas postituses maininud olen, on Jordaanias turvaline. Eriti, kui võtta võrdluseks tema naabrid. Ühel päeval tulles Reedeselt Turult koju (kasutatud riided jms tavaar), oli vaatepilt selline:  



Siis tuli meelde, et eelmisel päeval paluti kõigil Husseini mošeest pärast keskpäevast palvust eemale hoida, sest sellel ajal toimub seal piirkonnas meeleavaldus. Kahju küll, aga see jääb koduteele, nii et sukeldusin rahva sekka. 



Meeleavalduse põhjus: sündmused Palestiinas. Niisiis toetusavaldus õdedele-vendadele. 



Rahulik oli. Inimesed karjusid erinevaid loosungeid ning liikusid politsei valvsa pilgu all mööda suletud tänavat. Teatud distantsini muidugi. Mingi hetk oli neil tee blokeeritud ja sealt edasi neil enam minna ei lastud. Igaks juhuks. 


Siit edasi enam ei lubatud. Mõned küll provotseerisid, aga 99,9% inimestest läks rahulikult koju. Provokaatorid hüüdsid 'Saatkonda!', mis tähendas Iisraeli saatkonda. Nad nõudsid diplomaatiliste suhete katkestamist Iisraeliga. Politsei ajas nad minema ning pidu oligi läbi.

 Õhtune vaade Citadel'ile. 


Praegu kõik!

2. nov 2015

"Marhaba!"

ESIMENE KUU JORDAANIAS

Nii kaua, kui olen unistanud lõpuks Euroopast välja minna, siis nüüd see läkski täide - olengi siin Jordaanias! Jordaaniasse mineku ajal olin heas mõttes närviline, et mis toimuma hakkab ja mis ootamatusi võib juhtuda. Küll oli hea tunne kodust eemale minna ja hakata uut iseseisvat elu elama, sedapuhku Jordaanias.

Esimene nädal Jordaanias möödus mul ausalt öeldes väga raskelt, sest alati üritasin välja astuda kõigest uuest, mida siin aksepteerima pidin. Nõme, et mul on väga heledad ja pikad juuked, sest see tähendab seda, et kui esimest korda liivatormi ajal linna peale jalutama läksin, et vaadata ümberringi ja kohanduda sellega, mis siin on, vahtisid kõik mulle otsa ja tervitasid oma tüütute autosignaalidega. Isegi kui ühel tänaval mingit liiklust polnud ja mis väga ettearvatamatu oli - tuldi minu juurde, et kähku "selfiet" teha.

Teine nädal oli kahjuks veel hullem - ühel õhtul, olles teel koju, avastasin et kaks meest jälitasid mind. Pidin sellele kiiresti reageerima, et neid mitte mu koduni juhatada. Üks neist taipas, et sain juba aru, et nad mind jälitasid, nii et ta tuli otse mu juurde ja ütles, et "mul vist ilmselt muid valikuid ei ole".. ja nõudis minult raha ja mobiili. Ta hakkas seda korrutama kuni ma kodutänavale jõudsin. Siis võttis ta suure taskunoa välja - see oli mu elu esimene kord, kui keegi midagi sellist tegi. Meie vahel oli kõigest poolteist meetrit, kui ta üritas mind rünnata. Ega jah, politsei ei teinud mitte midagi, see oli kohutav. Kaks päeva pärast seda märkasin bussis teel Sahabist koju, kuidas üks autojuht suunas suure revolvritoru bussi piletimüüja poole. Sel ajal oli mul just selline tunne, et kurat, miks ma näen selliseid asju, mis on isegi Jordaanias väga ebatavaline ning soovisin, et oleksin turvaliselt oma kodus.

Pärast seda, hakkasin rohkem tööle keskenduma ning siis saingi sellest kõigest üle. Töötan enamasti Sahabi orbudekodus, mis on Ammanist umbes 30-40 kilomeetrit eemal idas. Enne seda, kui jõuame Sahabi orbudekodusse, on alati väga põnev minna mööda seda teed, kus vaesed pered elavad telkides. Alati lehvitavad seal mulle pisikesed armsad lapsed ning nende rõõmuhüüdeid on kaugelt kuulda ja nad on väga elevil, kui keegi vastu lehvitab. Kahju, et nad telkides elavad - ei kujuta ette, kuidas nad peaksid talvel seal hakkama saama. Sahabi orbudekodus töötan enamasti koos Klaraga, kes on pärit Sloveeniast ja on väga lahe neiu. Õpetame õpilastele vanuses 8-16 (me nende täpset vanust ei tea).


Mõnikord on nii hea oma toreda kaasmaalase Kristinaga kokku saada ja jagada omavahel uudiseid, et mida oleme korda saatnud ja mis uudist jne. Mul on hea meel, et selline vabatahtlik minuga kaasa tuli. Igatahes, käisime temaga meie Jordaania aukonsuli juures. Kui kohale jõudsime, sain alles siis aru, kui uhke õhtu tuleb. Lisaks teistele delegatsiooniliikmetele oli seal näiteks ka Juhan Parts. Lisaks ajakirjanikud ja paljud teised Eesti poliitiikud. Õhtusöök oli väga kena ning lisaks intervjueeris meid Anneli Ammas.

Olen endale siin leidnud palju kohalikke sõpru, mis tuli üllatusena paljudele teistele vabatahtlikele. Et kuidas ma esimese või kahe nädalaga suutsin Jordaaniast leida kohalikke sõpru, kellega ma peaaegu iga päev tänaval kohtun ja kellega käisime näiteks Wadi Mujibis ja Surnumere ääres. Muidugi, ma ei suuda kujutada ette oma siinolemise ilma et ma kurtidega saaksin suhelda või leida sõpru kurtide kogukonnast - lihtsalt tunnen nende seltsis palju kodusemalt ja armastan nendega olla.

Jah, 28. septembril kell 5:11 sain näha lõpuks esimest korda verist kuud taevas. See hommikune päike oli  hindamatu, tegin päikesetõusust "Timelapse'i" video ka ja loodan, et saan teiega ka jagada!!! :)